LAHENDUS KÕIKIDELE JUHTIDE PROBLEEMIDELE ON LIIKUMINE PUUDUSTEADVUSEST EDUTEADVUSESSE
Kirjutasin selles artiklis „Kas sa näed juhid oma äri ja meeskonda läbi helesiniste või mustade prillide?“ sellest, kui oluline on juhtimises hakata märkama oma mõttemustreid, ja neid teadlikult suunata rohkem optimistlikematele radadele. Positiivse psühholoogia eksperdid nimetavad seda teadlikuks õpitud optimismi arendamiseks. Kas sellest ka praktikas tegelikult kasu on?
AUDITEERIDA EI TASU AINULT ETTEVÕTTEID, VAID KA ISEENNAST
Kas sa oled kunagi oma mõtlemisele auditit teinud? Psühholoogide sõnul käib keskmise inimese peast läbi päeva jooksul umbes 50 000 mõtet. Kas seda kõike on üldse võimalik auditeerida (nendest teadlikuks saada)?
Usutavasti mitte! Küll aga võime oma emotsionaalsete seisundite kaudu aimu saada, kas keskendume rohkem positiivsele või negatiivsele. Kas sa nendele seisunditele oled sa kunagi auditit teinud?
Näiteks, kas sa oled teadlik oma mõtlemise ja emotsioonide harjumustest, teades, et nendel on kalduvus mõjutada sinu tulevikku? Ja seda mitte mingis esoteerilises, vaid üsnagi praktilises võtmes. On ju isegi Albert Einstein öelnud välja rumaluse definitsiooni: „Rumal on see inimene, kes teeb kogu aeg samu asju, aga ootab teistsuguseid tagajärgi“.
Selles artiklis sai selgeks, et tagajärjed on tingitud meie käitumisest, mis omakorda on mõjutatud meie tujudest, meeleoludest ehk emotsioonidest, ja need omakorda meie mõtteharjumustest. Ning kui need on pigem negatiivsusele kaldu, kipuvadki meie elusündmused ja tulemused korduma.
Kui sa oled tänastega rahul, võid selle artikli lugemise lõpetada. Kui aga tunned oma elus selles osas arenguruumi, tasub tegelikult alustada oma igapäevase meeleseisundi (mõtte + emotsioonid) auditist.
SUUR HULK ÜHISKONNAST ELAB PIDEVAS PUUDUSTEADVUSES
Negatiivsele keskendumine tähendab tegelikkuses pidevas puudusteadvuses elamist. Juhtimise kontekstis tähendab see konstantset keskendumist sellele, mis on valesti ja millest on juhil ning meeskonnas puudu. Kuna aga juht mõõdab oma meeskonna tulemusi enda standardite järgi, millele üldjuhul ei suudagi ükski meeskond täielikult vastata, võibki täiesti õigustatult juhile pidevalt tunduda, et midagi on valesti ja puudu.
Pannes siia juurde juhi töövälise mõõtme- rahulolu oma isikliku karjääri, sissetuleku, saavutuste jms – , mille hindamisel võib kasutada juht aga ise ebatäpseid allikaid (meedia, sotsiaalmeedia jms), võib see ainult tema puudusteadvuses elamist võimendada. Meile kõikidele ju võib tunduda ümbritsevat keskkonda ja teisi inimesi hinnates, et nendel läheb veidi paremini (sest enamus näitab välja ju ainult õnnehetki).
MUUDA VÕRDLUSBAASI, JA SU MAAILM MUUTUB
Loomulikult sõltub see alati, kellega end võrdleme, aga me ju kipume end võrdlema alati nendega, kelle kogemuse suunas me soovime liikuda.
Kui ma olen näitleja, võtan usutavasti aluseks tippnäitlejad Eestis ja välismaal. Kui olen ärimees, võtan eeskujuks tippettevõtjad, ja kui olen juht, võin aluseks võtta kellegi, kelle sarnaseks me juhina muutuda soovime (soovime sama edukad olla).
See võib aga olla lõks, millest väljapääs on puudusteadvusest eduteadvusesse liikumine ehk teadlik keskendumine reaalsusele – esiteks läbi nähes oma võrdlusbaasi vildakuse, ja teiseks hakates keskenduma rohkem sellele, mis on meie elus hästi, mitte sellele, mis on halvasti (millest on puudu).
PANE OMA AJU ENDA KASUKS TÖÖLE
Just seda positiivse psühholoogia eksperdid ka ütlevad: mida enam aju keskendub positiivsele, seda lihtsam on tal leida positiivset juurde. Seda protsessi juhib meie ajus retikulaarne juhtimissüsteem, mille ülesandeks on “otsustada”, mida meie teadvusesse lasta. Kuna väidetavalt võtab aju sekundis vastu miljardeid bitte informatsiooni, mida kõike üheaegselt me teadlikult protsessida ei suuda, peabki aju tegema valiku, mida meile “näidata” ja mida mitte.
Ja millele muule on tal valiku tegemisel toetuda peale selle, mis paistab meie jaoks olevat oluline. Ja mis paistab olevat ajule meie jaoks oluline? Eks ikka see, millest kõige rohkem mõtleme. Ning olemegi lõksus – keskendudes asjadele, mida soovime oma elus vähem näha, toob aju just selle laadset infot ümbritsevast keskkonnast meile juurde arvates, et see läheb meile korda, ja soovime seda rohkem “näha”.
Ainuke viis sellest tsüklist väljumiseks on hakata keskenduma rohkem asjadele, mida elus hindame, ja mida soovime päriselt rohkem kogeda. Seeläbi programmeerime ajas ümber ka oma aju, hakates üha rohkem märkama võimalusi selle ellu toomiseks.
Kas kõlab liiga müstiliselt? Ainuke viis teada saada on järele proovida..
Kaido Pajumaa, juhtide ja meeskondade koolitaja
